Teie ostukorv on tühi.
Parkjuur "Blue"
Parkjuur "Kampfs Blue".
Lõikelilled ja suurepärased kuivlilled sobivad rühmana. Lühikese varrega juurelähedased arvukad, sulglõhised lehed. Väikesed lillakas-sinised õied koondunud õisikutesse tugeval varrel. Külmakindel taim kõrgusega 70 cm. Eelistab vett hästi läbilaskvat, viljakat, kerget mulda ja päikeselist kasvukohta. Paljundatakse seemnetega ja puhma jagamise teel. Õitseb teisel aastal: august-oktoober.
1,0 g = 350 seemet. Seemned säilitavad idanevust 4-5 aastat.
Kasvukoht: püsiv, talub hästi jahedat ja ka väiksemaid külmasid aga on väga valguslembene. Selleks, et saada tiheda alusega kompaktne taim, on vaja päikesepaistet hommikust õhtuni; isegi vähegi varjuline koht võib kahjustada taime kvaliteeti ja kompaktsust. Talub püsivat põuda ja vähenõudlik mulla suhtes.
Paljundamine: seemnetega, mis külvatakse kasti veebruari lõpust märtsi lõpuni.
Võrsed tulevad 7-10 päeva pärast peale külvi. Pikeeritakse potis ja praagitakse välja kiduramad taimed. Kasvukohale istutada mai teisel poolel üksteisest 30-40 cm kaugusele. Väetada 10-15 päeva tagant. Õitsema hakkavad juuni keskel - mõnikord ka kohe peale istutamist. Sellisel juhul tuleb esimesed õied eemaldada.
Kasutusala: kasutatakse palju klumpides, rühmadena, segapeenardes, eriti koos madalamate sortidega, samuti nii kimpudes elavatest lilledest kui kuivlilledena.
See kultuur on huvitav sellepärast, et suurte õisikute hulk näeb välja nagu liblikas. Peale õite avamist tuleb need enne vihma ära lõigata, sest vihmapiisad kogunevad õielehtrisse ja kahjustavad taime dekoratiivsust.
Õisikud, mis on ette nähtud kuivatamiseks, lõigatakse kogu ulatuses maha, et õied maha ei pudeneks.
Lõigatud õisikud kuivatatakse pimedas õhurikkas ruumis ning seotakse kimpu ja riputatakse spleeridele. Valges kuivatamisel varred kahvatuvad ja kolletavad, roosad ja lõhekarva õied võivad aga ära pleekida. Sinised ja kollased õied on tugevamad, aga võivad pleekida.
Lõigatud õisikud taluvad ka kõige suuremat külma.
Õisikuid võib kasutada peenete pannoode ja kunstiliste bonsaide valmistamisel.
Eng.: Sinuate Statice, Wavyleaf Sealavender. Suom.: Sini-ikiviuhko. Sven.: Blårisp. Bot. syn.: Limonium capcicum (bellidifolium).
Lõikelilled ja suurepärased kuivlilled sobivad rühmana. Lühikese varrega juurelähedased arvukad, sulglõhised lehed. Väikesed lillakas-sinised õied koondunud õisikutesse tugeval varrel. Külmakindel taim kõrgusega 70 cm. Eelistab vett hästi läbilaskvat, viljakat, kerget mulda ja päikeselist kasvukohta. Paljundatakse seemnetega ja puhma jagamise teel. Õitseb teisel aastal: august-oktoober.
1,0 g = 350 seemet. Seemned säilitavad idanevust 4-5 aastat.
Kasvukoht: püsiv, talub hästi jahedat ja ka väiksemaid külmasid aga on väga valguslembene. Selleks, et saada tiheda alusega kompaktne taim, on vaja päikesepaistet hommikust õhtuni; isegi vähegi varjuline koht võib kahjustada taime kvaliteeti ja kompaktsust. Talub püsivat põuda ja vähenõudlik mulla suhtes.
Paljundamine: seemnetega, mis külvatakse kasti veebruari lõpust märtsi lõpuni.
Võrsed tulevad 7-10 päeva pärast peale külvi. Pikeeritakse potis ja praagitakse välja kiduramad taimed. Kasvukohale istutada mai teisel poolel üksteisest 30-40 cm kaugusele. Väetada 10-15 päeva tagant. Õitsema hakkavad juuni keskel - mõnikord ka kohe peale istutamist. Sellisel juhul tuleb esimesed õied eemaldada.
Kasutusala: kasutatakse palju klumpides, rühmadena, segapeenardes, eriti koos madalamate sortidega, samuti nii kimpudes elavatest lilledest kui kuivlilledena.
See kultuur on huvitav sellepärast, et suurte õisikute hulk näeb välja nagu liblikas. Peale õite avamist tuleb need enne vihma ära lõigata, sest vihmapiisad kogunevad õielehtrisse ja kahjustavad taime dekoratiivsust.
Õisikud, mis on ette nähtud kuivatamiseks, lõigatakse kogu ulatuses maha, et õied maha ei pudeneks.
Lõigatud õisikud kuivatatakse pimedas õhurikkas ruumis ning seotakse kimpu ja riputatakse spleeridele. Valges kuivatamisel varred kahvatuvad ja kolletavad, roosad ja lõhekarva õied võivad aga ära pleekida. Sinised ja kollased õied on tugevamad, aga võivad pleekida.
Lõigatud õisikud taluvad ka kõige suuremat külma.
Õisikuid võib kasutada peenete pannoode ja kunstiliste bonsaide valmistamisel.
Eng.: Sinuate Statice, Wavyleaf Sealavender. Suom.: Sini-ikiviuhko. Sven.: Blårisp. Bot. syn.: Limonium capcicum (bellidifolium).
Nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast "leimon"- metsalagendik, paiknemiskohtades mitut sorti.
Kirjeldus: on 300 eriliiki, seemnetest paljundatav mapealne kera. Paljud liigid kasvavad euroopa ja aasia piirkondades ja Vahemeres. Looduslikes tingimustes kasvab eelkõige ariaadses (põuases) kohas, selleks on taimel pikad tuumjad juured. Mitmeaastaste risoomjuured ja kaheaastased põõsastaimed on juurelähedaste leherosettidega, hõredad puitunud põõlpõõsad, lehtinud pungadega.
Õied väikesed, roosakad, purpurivärvi, violetsed, kollased, ühe-või topeltõitega kobarõisikud, mis omakorda moodustavad segapöörisõisikuid või kilbilisi, tihti kerakujulisi õisikuid, asetatuna ümarjas, nurgelise, rohkem või vähem tiivulistesse õisikutesse. Õiekroonil on natuke kõrgem tupp, peaagegu vabanenud kroonlehtedega, tupp kuiv, rattakujuline, karusnahkne, eredavärviline. Õitseb juulist külmadeni.
Viimasel ajal kasvatavd lillekasvatused kusagil 30 liiki, mis on väga piira tud , kuna lilleseadjad tunnevad järjest rohkem selle taime vastu huvi, nagu ka maastikukujundajad ja harrastusaednikud. Aretajad on loonud palju huvitavaid sorte ja andnud kultuurile uue välimuse.
